Mida tähendab dekarburiseerimine sepise kuumutamise ajal?

Sepistamisel tuleb tähelepanu pöörata paljudele asjadele, kuid mitte kõiki ei tohiks rangelt järgida. Mida tähendab dekarburiseerimine sepistamise kuumutamise ajal? Järgmine artikkel räägib teile peamiselt sellest.
Kuumutamisel terasmaterjali pinnal olev süsinik reageerib teatud oksüdeerivate gaasidega ahjugaasis, mille tulemusena väheneb terasmaterjali pinna- ja süsinikusisaldus, mida nimetatakse dekarburiseerimiseks. Dekarburisatsioon on samuti difusiooni tulemus. Ühelt poolt difundeerub ahju gaasis olev hapnik terasse ja teisest küljest difundeerub ahju gaasis olev süsinik väljapoole, nii et terase pinnale moodustub madala süsinikusisaldusega dekarbureeritud kiht. Kogu protsessist saab dekarburiseerimiskihi moodustada ainult siis, kui dekarburiseerimiskiirus ületab oksüdatsioonikiirust. Dekarburiseerimist mõjutavad tegurid, nagu oksüdatsioon, on peamiselt mõjutatud sellistest teguritest nagu terase keemiline koostis, ahju gaasi koostis, kuumutamistemperatuur ja kuumutamisaeg.
Mida suurem on terase süsinikusisaldus, seda suurem on kalduvus dekarburiseerida. Mõned legeerivad elemendid suurendavad kalduvust dekarburiseerida, nagu c, w, Si, A1 jne. Mõned legeerelemendid, nagu Cr, Mn jne, võivad takistada dekarboniseerumist. Ni ja V mõjutavad dekarboniseerumist vähe. Ahju gaasi koostises on tugevaima dekarboniseerimisvõimega keskkond veeaur, millele järgneb CO2 ja 02 ning lõpuks H2. CO koguse suurendamine võib vähendada dekarboniseerumistendentsi. Kuumutamine neutraalses või nõrgalt oksüdeerivas keskkonnas võib vähendada kalduvust dekarboniseerida. Mida kõrgem on küttetemperatuur ja pikem kütteaeg, seda raskem on dekarburiseerimine. Kui küttetemperatuur on üle 1000 kraadi, on dekarboniseerimisefekt tugeva oksüdatsiooni tõttu nõrk. Kõrgematel temperatuuridel toimub dekarburiseerumine ägedalt, kuna kaitseefekt kaob oksiidnaha eraldumise tõttu.